Kudumine on mulle alati meeldinud, kui ma heegeldama õppisin alles kutsekoolis, siis kudumisse kiindusin juba põhikoolis.
Esimesed tõmbed masinal said tehtud paar aastat tagasi koolitusel ja tegelikult tärkas minus piisav huvi, et ostsin endalegi masina ja jätsin selle siis tükiks ajaks seisma. Lihtsalt kuidagi hirm ja aukartus oli masina ees ja mitte kuidagi ei suutnud end selle taga tööle sundida.
Tagant järgi võin öelda, et küllap ei olnud siis seda õiget ideed tulnud veel, sest kui ma läinud sügisel e-poes villaseid lõngu valides kohtasin seda särtsakat oranži, teadsin kohe, et sellest ma koon endale midagi. Aga mida? Kampsuni? Kuhu ma sellega siis lähen? Aga jaki? Juba palju parem. Kui kooks õige mantli. See mõte hakkaski idanema ja „küpsema“.
Eeltöödega läks omajagu aega, proovilapid, mõõtmised, vanutused ja jälle mõõtmised. See osutus päris pikaks jadaks, enne kui sai mantli tegemisega alustada.
Ei saa salata, eks väike vastik kahtlus oli mul vahepeal saatjaks ka, kas kõik ikka õnnestub nii hästi nagu ma oma peas seda kõike ette kujutan. Sest olgem ausad, kavandid ei ole minu tugevam külg ja harva saab üks toode täpselt selline millisena ma ta kavandile olen pannud.
Töö käigus selgus, et kudumine ise on kukepea. Alles siis kui mantli kõik detailid olid kootud, algas päris töö. Aususe mõttes olgu öeldud, et taskuid sai kootud kaks paari, sest ma ei olnud lõpuni kindel, kas natuke väiksemad või pisut suuremad meeldivad mulle. Aga eks see oli ju esimene mantel ka. Siis järgnes detailide töötlemine ja mantliks õmblemine.
Ka tikandi valik rinnal ei ole juhuslik. Minu ema on sündinud Sõrvemaal Jämajast. Kuna erinevad Saaremaa tanukirjad on mul viimasel ajal tikandites teemaks olnud otsustasin oma mantlit just Jämaja tanu motiividega täiustada.
Kirkad värvid on minu silmale alati pai teinud, roosa vanuseni on veel aega, siis kannan seni särtsakat oranži.
Sel aastal tuli kevad koos kirgaste värvidega.
Pildid tegi Sigrid Osa photography
Haldjatolmu kõigile!
